tursed ja veepeetus

Tursed ja veepeetus – mis aitaks?

Tursed ja veepeetus võivad märku anda tõsisest haigusest, kuid hoopis sagedamini peidavad ennast nende kurnavate sümptomite taha valed toiduvalikud ja  (üllatus-üllatus!)  vähene vedelikutarbimine. Lisaks veele sisaldavad kehavedelikud ka meie keha elektrijuhtivust määravaid elektrolüüte (naatriumit, kaaliumit jt), mille taset reguleeritakse neerude ja hormoonide poolt. Kuna meie keha püüab pingsalt vee ja soolade vahekorda tasakaalus hoida, siis alarmeeritakse soolakoguse suurenedes neerude poolt kogu süsteem  soolade  lahjendamiseks vett kinni hoidma.  Reeglina on selle tagajärjeks tursed ja veepeetus.
Nii südame-veresoonkond, seedeelundid, närvisüsteem, organismi ainevahetus kui ka hormoonide tootmine on kõik tugevalt sõltuvad piisava vee olemasolust.  Veepeetusega püüavad koed elutähtsatele organsüsteemidele vajalikku veekogust  tagada. Probleem seisneb  selles, et rakkude poolt kinni hoitav vesi ei pruugi veepuuduses organitele mitte alati kergelt kättesaadav olla, see aga võib viia elundite alatalitluse ja sealt edasi krooniliste haigusteni.
Pidev veepuudus võib väljenduda peavalude, tõsiste migreenihoogude, väsimuse, ärevushäire, lihaskrampide, neerukivide, kõrge vererõhu, seljavalude, seedeprobleemide, kõhukinnisuse, mentaalse hägususe ja muude konditsioonidena, mis olukorra püsimisel sageli kroonilisteks haigusteks muteeruvad.

Optimaalse veekoguse taastamine kehas parandab oluliselt nii meie füüsilist kui psüühilist tervist. Nii näiteks on täheldatud, et dementsuse ja unustamisega hädas olevate vanurite mälu seisund paraneb tunduvalt, kui neile veejoomise vajalikkust pidevalt meelde tuletada.
Kuna täiskasvanud registreerivad oma janutunnet palju viletsamini kui lapsed, siis  jäetakse dehüdratsioonis vaevleva  keha signaalid  sageli  tähelepanuta.  Tihti interpreteeritakse janutunnet hoopis näljana ning veepuudusest  ei saada  aru enne, kui see end tursete ja terviseprobleemidena ilmutab.  Just seetõttu soovitatakse „näljatunde“  tekkimisel juua esmalt ära klaasitäis vett – kui te end peale seda ikka veel näljasena tunnete, siis võib tegu tõesti olla tühja kõhu ja mitte januga.
Kehavedelikud (v.a. veri) moodustavad umbes 60% naiste kehakaalust. Õrnema soo puhul annavad tursed sageli märku kehas toimuvatest hormonaalsetest muutustest.  Nii võib viljakushormoon progesterooni tugev langus enne menstruatsiooni tuua kaasa vee ja soolade peetuse,  kuna sellega kaasneb ka antidiureetilise hormooni (vasopressiini) tõus. Kostüümi või pükstesse mittemahtumine  teeb tuju pahaks ja lisab üleüldisele ebamugavustundele  veelgi juurde.
Teadmatusest pöördutakse sageli tugevatoimeliste diureetikumide poole, kuigi need võivad veepeetust veelgi soodustada.  Probleem seisneb laialtlevinud väärarusaamas, et liigne veejoomine ongi  tursete peamiseks põhjustajaks. Diureetikumide kasutamise asemel oleks hoopis loomulikum ja terviklikum lahendus  korrastada oma söögisedelit,  juua piisavalt puhast (gaasita) vett ja anda kehale muutustega kohanemiseks aega.
Mõned  soovitused keha  veetasakaalu taastamiseks:

• Vähenda soola tarbimist, kuna liigne sool põhjustab veepeetust.  Väldi ohtralt peidetud soola sisaldavaid valmistoite, poolfabrikaate ja kastmeid ning  kasuta toidu maitsestamiseks hoopis ürte, küüslauku ja sellerit.
• Vaata üle oma  kohvi, kihisevate jookide  ja alkoholi  tarbimine. Sageli arvatakse, et veejoomisena kvalifitseerub ka karastusjookide ja kohvi joomine, kuid tegelikult on  need, vastupidi, just vett väljutava toimega. Nagu öeldud,  mõjub  negatiivne veebilanss  turseid  ja veepeetust soodustavalt.
• Suhkrud ja tärkliserikkad toidud ehk kiiresti imenduvad süsivesikud seovad endaga rohkelt vett.  Vaheta  rafineeritud jahu ja maiustused välja kiudainerikaste tervislikumate alternatiivide vastu.  Lahustuvad kiudained  reguleerivad  keha veekogust, pehmendavad soole sisu ja  kiirendavad ainevahetust.
• Tarbi päevas ca  25-35 ml vett iga kehakaalu kilo kohta, pool sellest veekogusest võib sisalduda toitudes (supid, mahlased aed-ja puuviljad jms.)  Ca 70 kilone inimene peaks seega päevas tarbima 1,75-2,45 l  vett. Vesi on looduslik diureetikum, mis võimaldab veepuuduse hirmus rakkudel rahuneda ja oma vanadest kinnihoitud varudest vabaneda.
• Suurenda puu- ja aedviljade hulka oma menüüs. Taimedes sisalduv struktureeritud vesi on parim, millega keha rõõmustada võid. Võimsad diureetikumid on arbuus, tsitruselised, seller ja kurgid.

Veetarbimise loogika on lihtne – inimesed, kes söövad palju kuivi toite (raf. teraviljad, sai-leib, liha, juust) peavad jooma rohkem, et saadavat naatriumi kogust ja kuivust tasakaalustada. Kui tarbida  rohkem mahlast ja värsket, võib ka vähem juua.  Seda, kas toit sisaldab rohkelt vett või mitte, võid eeldada, kui  kujutad piltlikult ette,  kui palju sellest läbi mahlamasina ajades mahla tuleks.

Looduslikud  ja pehmed vahendid veepeetuse vähendamiseks:

• Tavaline nõges (Urtica dioica) on taim, mida juba antiikajal kasutati diureetikumi ja lahtistina. Nõgest kasutatakse sageli ka suurenenud eesnäärme ja urinaarsüsteemi probleemide korral. Nõgeseteed võiks tarvitada 10 päevaste kuuridena mõned tassid päevas.
• Võilill on laialt tuntud oma sapi läbivoolutust edendava ja maksa puhastava toime poolest, kuid see tänuväärne taim aitab ka seedeprobleemide, paistetuse, nahahaiguste ja tursete korral. Mitmekülgse võilille juurel on viirustevastased omadused, õied sisaldavad rohkelt antioksüdante ning lehed toimivad diureetiliselt.Tee tegemiseks valada 1-2 tl kuivatud võilillelehti üle kuuma veega ja mõned minutid tõmmata lasta.
• Peterselli-, tilli-  ja kaselehe tee on eestlaste rahvaravis kasutatavad klassikalised veeväljutajad. Apteegis on saadaval on ka kaselehetabletid.
• Jõhvikad ja jõhvikamahl on organismi veekogust reguleeriva toimega.
• Roheline tee on populaarne jook ja kehakaalu alandaja, mis sisaldab võimsaid, polüfenoolideks kutsutavaid antioksüdante. Rohelise tee joomisega kaasneb kiirenenud ainevahetusest tulenev sagedasem urineerimine ning väheneb veepeetus. Päevas soovitatakse juua 2-3 tassi rohelist teed.
• Igasugune liikumine, aga ka massaaž on ainevahetuse tasakaalustamise ning lümfiringluse stimuleerimise jaoks võtmetähtsusega.

NB! Kui toidusedelisse tehtud muutused,  piisav veetarbimine ja liikumine  olukorrale lahendust ei too, tuleks kindlasti kontrollida, kas tegu pole mõne tõsisema haigusega.  Kroonilist veepeetust võivad põhjustada nii maksa- ja neerutõved, lümfisüsteemi haigused kui südameprobleemid. Samas ei tohiks ära unustada, et ka mitmed ravimid (hormoonasendusravis kasutatavad preparaadid ja antibeebipillid;  NSAID nagu aspiriin, ibuprofeen; beetablokaatorid jt) põhjustavad veepeetust.