Pihlakas – sügisene vitamiinipomm
Pihlakas on üks eriline taim. Teda tunnustab teadusmeditsiin ja soovitab rahvameditsiin, ometi kasutatakse teda suhteliselt harva. Juba vanarahvas ütles, et pihlakas on kodukaitsja. Üsna ammusest ajast on tänu rahvausundile teada, et pihlapuu toob õnne majja, on pühapuu, mistõttu ei tohi teda koduaiast hävitada.
Pihlakas peletas
pahad vaimud majast eemale ning istutati alati maja lähedusse, et välk
sisse ei lööks. Pihlaka küljest pärit vitsad pidid aitama lapsi
sõnakuulelikuks. See kehtis küll ainult poisslaste puhul, sest tüdrukud
võisid jääda pärast seda vanatüdrukuteks.
Tegelikult ei ole
pihlakas meie vanarahvale üldse nii tuntud nagu arvata võiks. Eestis
hakkas ta levima alles XX sajandi lõpuaastatel. Dekoratiivpuuna küll
varem, kuid ikkagi piiratult.Pihlakat on hea kasvatada piirkondades, kus
teised marjad külma tõttu ei taha hästi kasvada. Seetõttu ongi enamus
pihlakasorte pärit Venemaalt. Pihlakas on põhjamaa suur kingitus, sest
ta on siin kõige külmakindlam vitamiinirikaste viljadega puu.
Rahvameditsiinis kasutatakse tema õisi ja marju (värskelt, kuivatatult,
külmutatult), vähem lehti. Enne marjade kuivatamist oleks marju soovitav
hoida õues külma käes 1 ööpäev ja kuivatada seejärel 40-60 C juures
praeahjus või kuivatis. Marjad säilitavad raviomadused 2 aastat.
Pihlakaid
on üle saja liigi. Pihlakad levivad eelkõige põhjapoolkeral ning on
suure kohanemisvõimega. Kõige levinum on harilik pihlakas, mis kasvab
enamasti kuni 15m kõrguseks. Mida teatakse vähem on see, et pihlakas
kuulub samasse perekonda õunapuu, pirnipuu ja arooniaga.
Pihlakas tarbepuuna
pole eriti laialdast kasutust leidnud, sest pikemat ja oksavaba
pihlakapakku on väga raske hankida. Pihlaka puit koosneb lüli- ja
maltspuidust, kusjuures mõlemad on punakad või pruunikad, seega
küllaltki dekoratiivne. Seega kasutatakse pihlakapuitu väiksemate
pisiesemete valmistamiseks.
Paljude pihlakaliikide viljad on
söödavad, kuid neil esineb ka palju puudusi. Näiteks kannab pihlakas
marju perioodiliselt, viljadel on kibe maitse ning need on väikesed.
Just
viljade kibe maitse on see, miks pihlakamarjad on leidnud vähe
kasutamist. Viljade maitse paraneb küll pärast öökülmi, kuid meie
merelises kliimas saabuvad öökülmad hilja ning rändlinnud võivad selleks
ajaks põõsaga juba „puhta töö“ teha.
Siiski on pihlakamarjad väga kasulikud.
Neid tasub korjata täisküpsusel, esimeste külmade saabumisel, sest
marja maitse muutub külmade tulekul magusamaks, vähem mõrkjaks ja
mahlasemaks. Marjades toimuvad külma mõjul biokeemilised muutused,
toimub hüdrolüüs glükoosiks ja fruktoosiks. Marjades on tärklist, mis
samuti muutub suhkruks. Külm muudab isegi pektiinaineid. Lahustuva
pektiinaine kogus suureneb ja mittelahustuv langeb. Õunhappe ja
parkainete osakaal väheneb. Vanasti korjati marju metsast ja hoiti
heinaküünis heinte sees, pööningul või aidas. Tänapäeval on kodudes
külmikud ja marjadega toimetamine lihtsam. Soovitav on korjata näiteks
terved kobarad koos sinna kuuluvate lehtedega ja asetada need ööpäevaks
sügavkülma, et sellest valmistada mahla, siirupit või kompotti või
jättagi sügavkülma toorena kasutamiseks talve jooksul.
Pihlakad
sisaldavad rikkalikult pektiinühendeid, mis suhkrutega ühinedes
moodustavad seedekulgla limaskestadele kaitsekihi, seovad ja viivad
kehast välja mürgiseid ühendeid. Kuid pihlaka viljades on ka amügdaliini
– ainet, mis suurendab organismi vastupanuvõimet radioaktiivsele (ka
röntgen-) kiirgusele, kaitstes hingamisensüüme kiire lagunemise eest.
Nõnda korrastub kahjustatud ainevahetus.
Meditsiin soovitab
pihlakaõite ja kuivatatud pihlakaviljade teed maksa-, neeru-,
seedetrakti haiguste leevendamiseks ning verejooksude ja köha
leevendamiseks. Teaduslike uuringutega on tõestatud, et pihlakaviljade
tee alandab lipiidide kogunemist maksas ja kolesteroolisisaldust veres
ning omab antibakteriaalset toimet.
Kuna pihlakavilju söövad
inimesed harva, siis eeskätt sobivad nad mahla valmistamiseks. Mahla
võib valmistada nii värsketest, kui külmutatud marjadest. Viljad
pressitakse koos kobaratega. Eriti hästi sobib pihlakamahl õunamahlaga
(1 osa pihlakat ja 4 osa õuna).
Kuivataud pihlakaid võib segada
erinevate salatite vms hulka, kultuurpihlakatest sobib valmistada moosi.
Näiteks sordid „Vene pihlakas“ ja „Gratnaja“. Moosi maitse meenutab küllaltki palju hoopis pohlamoosi.
Kindlasti tasub pihlakaid kasutada
toitude koostisosana, sest tegu on väga kasuliku ja tervisliku marjaga.
Natukene kibedat maitset annab pehmendada või hea maitsestamisega hoopis
kaotada.Lõpetuseks üks mõnus magustoit, mida tasub kindlasti järgi proovida:
Pihlakamarja-kohupiimavaht
Võta 0,75 liitrit sügavkülmutatud
pihlakaid. Keeda marju 15 minutit ning purusta mikseriga, lisades
100-150g suhkrut. Vahusta 250 g vahukoort 100g suhkruga, lisa
vaniljemaitselist kohupiimapastat ning sega. Oota, kuni pihlakapüree on
jahtunud, lisa see kohupiimasegule ning mikserda veelkord kergelt.
Kindlasti tasub pihlakaid kasutada toitude koostisosana, sest tegu on väga kasuliku ja tervisliku marjaga. Natukene kibedat maitset annab pehmendada või hea maitsestamisega hoopis kaotada.Lõpetuseks üks mõnus magustoit, mida tasub kindlasti järgi proovida:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar