artikkel vähist...

15.03.2004

Kas saan veel olla ema? 

'Kas te saaksite mulle anda Merle telefoninumbri,' nõuab mees telefonis. 'Millise Merle?' ei taipa ma. 'Noh, selle, kes vähihaigeid ravib.'

Paari minuti jooksul räägib mulle Heldur, et on lugenud meie ajakirjast, kuidas keegi Merle tegi ühe naise vähist terveks. "Minu ülemus, meie firma juht, 44aastane mees, jäi lümfivähki," vuristab vanapapi. "Ta poeg õpib 12. klassis, naine tööl ei käi. Kujutage ette, mis juhtub, kui ta ära sureb. See on katastroof! Ta peab vähemalt poja üles kasvatama. Viin ta Merle juurde. Uppuja võtab ju õlekõrrest ka kinni," vabandab ta lõpuks.

Kui järgmisel päeval helistab Aino ja kurdab, et tema sõbranna 33aastane tütar põeb lümfivähki ja ta tahaks tingimata Merlega ühendust saada, löön minagi meie möödunud aasta augustinumbri lahti. Väike lugejakiri võtab enda alla vaevalt pool veergu. Ilme Hallikmägi räägib sellest, et põdes verevähki ja oli end juba maha matmas, kui sai juhuslikult kokku Merlega. "See naine on lausa ime! Ta õpetas mind, kuidas vähist jagu saada. Ta aitas mul üle saada ka masendusest. Ja mis kõige tähtsam - mul ei ole enam vähki. Ma olen lihtsalt nii tänulik, et tahaks seda tervele ilmale öelda ja hõisata!"

Otsin üles Ilme saadetud kirja, leian sealt Merle telefoninumbri ja helistan talle.

Merle Hobta (31) tunnistab, et aitas tõesti Ilmet ja et ma võin ka teistele abivajajatele tema numbri edasi anda. Selgub, et ta on ka ise lümfivähki põdenud. "See, mis minu endaga juhtus, on väga kummaline," alustab naine oma juttu.

Kummaline lugu 

Neli aastat tagasi ootas Merle kolmandat last. Rasedus kulges normaalselt, kui mitte arvestada öist higistamist, veidrat nahasügelemist ja kõrget veresette näitajat, mille põhjust arstid ei tuvastanud. Tütar Gätriin oli saanud kuu vanuseks, kui Merle leidis oma kaelalt suure muna.

Pärast vintsutusi kopsuhaiglas jõudis ta lõpuks onkoloogiahaiglasse Hiiul. Uuringu järel teatas arst: "Hodgkini tõbi." "Oh, jess," mõtles Merle, "ei olegi vähk." Arst vaatas aga tema rõõmsat nägu ja küsis: "Kas te teate, mis see on? See on pahaloomuline lümfisüsteemi kasvaja."

Jah, muidugi sai Merle siis šoki. Vähk seostus talle peatse surmaga, nagu ilmselt paljudele. Ja ta valis välja matuseriided, kraamis puhtaks toad ja kirjutas hüvastijätukirja. Vaatas oma pisikest titte ja nuttis päevade kaupa. Sugulased aga haletsesid, mis saab küll kolmest lapsest, ning arutasid isekeskis, kes millise lapse võtab. "Ei uskunud, et ta terveks saab," tunnistab Merle ema Liia Aru ja tihub vaikselt lootusetut aega meenutades.

Merle hakkas saama keemiaravi. Ühel päeval, kui ta jälle Gätriiniga kahekesi kodus oli, tundis ta, et tuleb valida, kas ta saab veel oma lastele ema olla. "Mul hakkas see mõte peas taguma - et nüüd pean valima." Samal ajal ärritas teda, et abikaasa nagu üldse ei põeks, tal oleks nagu ükspuha. Eduard korrutas vaid, et küll naine terveks saab. Aga huvitav, kuidas? "Vot suren ära, siis saad!" ütles Merle ühe riiu ajal vihaselt. Kord nägi ta aga aknast, et mees tuli töölt koju, jäi autosse istuma ja… nuttis. "Siis läksin mina teda lohutama," räägib Merle. "Ja otsustasin, et ei anna alla."

Kus on mu hing? 
Merle pööras pilgu endasse. Ta mõistis, et on ennast vihanud ja kogu aeg süüdistanud. Küll selles, et pole olnud piisavalt hea laps oma vanematele, pole olnud hea naine ega ema. Ei meeldinud talle enda välimus, ei meeldinud, et on vaene. "Mitte miski ei meeldi mulle endas," tõdes ta kurvalt.

Ta luges ühest raamatust, et kui inimene mõtleb pingsalt sellele, kus tema hing on, siis ta leiab selle. Merle istus peegli ees kaks nädalat, iga päev otsis ja otsis, kuni nägi kujutluses suurt punast õuna. "Jah, see ma olen. Aga valmis tegi mu hinge keegi, kes on minust kõrgemal," avastas ta. Seejärel hakkas ta ette kujutama vähki, mis oli kaela peal ja rinnaku taga, kus ta oma suurusega ohtlikult kopsule rõhus. Ja nägi enda ees ümmargust ogadega elukat, kes teda kõõrdis silmadega jõllitas. Merle rääkis temaga kui inimesega: "Millekski on see hea, et sa minu juurde tulid. Aga ma tahan, et sa lähed ära. Sind ei ole enam vaja." Varsti too haihtus naise kujutlusest.

Merle kirjutas paberile, milline ta on koos haigusega, ja põletas kirja. Siis kirjutas, milliseks ta tahab saada tervena, ja luges seda kümneid kordi päevas. Ta küttis ahju ja viskas "vähitükke" keha pealt tulle. Samal ajal sisendas ta endale: mina paranen ja saan täielikult terveks, mina paranen ja saan täielikult terveks. Vahel kippus aga kordamine ununema ja Merle kleepis terve maja silte täis, kus lause peal. Läks vetsu ning luges: "Mina paranen ja saan täielikult terveks."

Olen näinud mitmeid vähihaigeid ja kõik on nad keemiaravi ajal juuksed kaotanud. Merle tupsutas oma juukseid saialilletinktuuriga ja palus neil mitte ära minna. Ta soeng muutus küll natuke hõredamaks, kuid parukat ta pähe tõmbama ei pidanud. Viie kuu keemiaravi järel oli kasvaja läinud. Arstid aga leidsid, et igaks juhuks tuleb teha ka kiiritusravi.

Algas õudne aeg

Kui keemiaravi ei teinud Merle enesetunnet halvaks, siis mõnepäevase kiirituse järel sai põletada tema kõri limaskest. Neelates oli tal tunne, nagu läheks okastraat kurgust alla - valu oli nii õudne. "Kord, kui lapsed magasid, vaatasin kella ja taipasin: kaks ja pool tundi olen olnud neelamata. Siis haarasin voodiotsast kinni, võtsin hoogu ja hakkasin pihta. Iga neelamine oli kangelastegu, sünnitamine pole selle kõrval midagi," räägib naine. Kahjuks hakkas mitmekuine positiivne töö endaga mõju kaotama. "Ma ei jaksa enam," kurtis Merle siis. Terve tee kiiritusele ta nuttis ja tagasi koju tulles ka. "Oli tunne, nagu nutaksin kaevu. Pisar kukub, aga kuskile välja ei jõua. Hästi abitu tunne."

Kui ta pärast kuuajalist ravi uute uuringutulemuste järele läks, näitas radioloog naljatades käega: "Sina mine siit ära, mine, mine..." Vähk oli tõesti kadunud. "Jess!" hüüdis Merle seekord kõvasti. Vana radioloog seletas veel, et kui kasvaja on suur ja kasvatab oma massi, pole tal iseloomu ja ta annab kergemini alla. Just selline Merle elukas ju oligi.

Inimesed, ärgake!

Aga Merlel tekkis imelik tung. Kuigi tal polnud enam haigemajja asja, sõitis ta kodunt Kuusalust Tallinna ja tiirutas ümber haigla. Ta meenutas vähihaigla palateid, kus haiged oigasid ja ootasid imet, kuid tegelikult olid juba tõvele alla andnud. "Tahtsin karjuda: inimesed, ärge magage, võtke midagi ette!"

Aga need, kes teda vajasid, tulid tema teele juhuslikult. Näiteks Ilmega, kes Tervis Plussile kirjutas, kohtus ta Balti jaamas bussipeatuses. Rääkisid ja rääkisid, kuni Ilme pihtis oma vähist. Mida imet siis Merle temaga tegi? "Tema ise tegi enda terveks," vaidleb Merle vastu. "Mina andsin ainult nõu."

Merle arusaam tervenemisest on lihtne. Inimene suudab oma haiget keha juhtida mõtetega. "Inimene on boss," näitlikustab ta, "ja keha on alluv. See on kummaline, kui palju on meis jõudu, millega saame ennast aidata." Selleks peab aga haige kõigepealt tahtma terveks saada ja sellesse tingimusteta uskuma. Siinjuures võib abiks olla kujutlusvõime, nagu Merlel oli, ja kindlasti eeldab paranemine andeksandmist endale ja nendele, kelle vastu hinges on solvumine või viha.

Siiski, Merle võtab vahel appi ka pendli, et haiguse kohta infot saada või sobivat ravimisloitsu leida. Oma kätega on ta lastelt pühkinud valu ja palaviku. Mõnele haigele veeretanud mõtetes energiapalle. "Aga ma ei ole mingi võlur," rõhutab ta veel kord. "Lõplikult terveks teha saab ennast igaüks vaid ise."

Alati soovitab ta haigetel pöörduda ka arstide poole ja olla ettevaatlik sensitiividega. Ta ise laenas haiguse algul raha kokku, et maksta kahele tuntud sensitiivile 500krooniseid visiiditasusid. Need ütlesid, et Merlel vähki pole, ja üks nõudis keemiaravi lõpetamist, et ta ise saaks ravima hakata. Merle isegi korraks kaalus seda, kuid loobus. "Jumal tänatud!" ütleb ta praegu ja on veendunud, et enamik sensitiive on raha peal väljas.

Tõeline aitaja ei peaks aga raha üldse nõudma. Merlele on toonud inimesed ise pärast abisaamist kingitusi või andnud natuke raha. "Nõuanne ei maksa ju midagi," ütleb ta, kuigi tema viieliikmeline pere elab maal talus vaid mehe palgast.

Vaene, aga rahul

Aga ma ei põe enam, et mul pole üht, teist või kolmandat. Lastel on vähe mänguasju, aga mina olengi nende mänguasi, alati võtta," räägib ta.

Merle tegi sügisel kolm kuud tiibeti massaazhi, kuid pidi Tallinna kõrgete rendihindade tõttu tööst loobuma. Mingile suvalisele tööle ta ei kipu. "Teen täpselt seda, mis mulle meeldib," põhjendab ta. Kaks aastat tagasi hakkas ta näiteks joonistama. Erksates värvides pildid sünnivad kiiresti ja ta ei mõista isegi, mis paberile tuleb. Kuid mitmed tuttavad on öelnud: "See pilt on minu, see kohe tõmbab mind endasse," ja jalutanud maaliga minema.

"Merle on nüüd palju avatum," iseloomustab teda sõbranna Veronika Jakobi. "Ja sai terveks eelkõige tänu endale. Meie, kes olime ümber, mõtlesime hirmunult, millega see küll lõpeb." Ka Veronika isal aitas Merle raskest tuberkuloosist ja koomast välja tulla. Viktor Jakobi, kes Merlet varem ei sallinud ega midagi üleloomulikku ei uskunud, tunnistab nüüd imet. "Mingi kõrgem jõud siiski Merle kaudu sekkus. Muidu oleksin ilmselt kurvasti lõpetanud," nendib mees.

Merlet aga teiste arvamus enam eriti ei kõiguta. Kui ta jälle peeglisse vaatab, näeb ta sama, tüsedusele kalduvat keha, mis tal oli ka neli aastat tagasi. Aga inimene selle sees on teine. "Okei, ma olen paks, aga ma olen ilus paks," mõtleb ta praegu.

Haigus võib olla õppetund

Vastab Regina Rooneem,

onkoloog

1. Millisena mäletate Merle Hobtat ajast, kui tal oli veel lümfivähk?

Merle oli mures oma väikeste laste saatuse pärast, kuid lootusetu ta küll ei olnud. Ta oli koostööaldis, hindas küllaltki reaalselt hetkeseisu ja mõistis täielikult ravi vajalikkust.

2. Kui raske ta haigus oli?

Kohe algul ei saa sada protsenti väita, kas haigus on raske või kerge. Muidugi võib

haiguse iseloomu ja levikut arvestades oletada, kas ravitulemused on head või mitte. Kõik sõltub konkreetsest inimesest ja kasvajaraku iseloomust. Merle haigus oli piirdunud ning lootust paranemisele ja isegi tervistumisele täiesti oli. Küllap me sellest ka omavahel rääkisime.

3. Milline on Merle tervis praegu?

Kasvajate puhul ei saa me rääkida sajaprotsendilisest tervistumisest, haigus võib tagasi tulla ka aastate pärast. Kuid Merlel praegu haigusilminguid ei esine, nii et võib ju öelda, et ta on terve. Haiguse algusest on Merlel möödas neli aastat, onkoloogias võib tervistumisest rääkida viis aastat pärast haigestumist.

4. Mis on lümfivähi omapära?

Võib-olla ei ole päris õige nimetada haigust lümfivähiks, vaid lümfoomiks, kuna see tekib lümfaatilisest koest. Haigestuda võib igas vanuses, kuid väga tihti diagnoositakse haigust nii lastel kui ka noortel inimestel.

On kaks suurt lümfoomide gruppi: Hodgkini lümfoom ja mitte-Hodgkini lümfoom, mille kliinilised ilmingud võivad olla sarnased, kuid haiguskulg, ravi ise ja ravitulemused on erinevad. Sümptomid võivad olla ühe või mitme lümfisõlme suurenemine, kehatemperatuuri tõus pikka aega üle 38 kraadi, kaalulangus, tugev öine higistamine. Lümfoomide ravi on kombineeritud: tsütostaatiline ehk keemiaravi ja kiiritusravi. Mitte-Hodgkini lümfoomi diagnoositakse aastas keskmiselt 65 juhtu ja Hodgkini lümfoomi 38 juhtu. Viie aasta elulemus mitte-Hodgkini lümfoomi puhul on Eestis keskmiselt 37%, Euroopas 53% ja Hodgkini lümfoomi puhul vastavalt 58% ja 80%. Erinevad ravitulemused on tingitud paljudest teguritest, nagu näiteks varasem ravimite halb kättesaadavus, diagnostilised probleemid, inimeste vähesed teadmised ja sellest tingitud hiline pöördumine arsti poole, samuti väljakujunenud arvamus vähi ravimatusest.

5. Millised on teie enda kogemused selle haiguse ravis? Mida vajab patsient kõige rohkem?

Mina olen ravinud onkoloogilisi haigeid alates 1993. aastast. Selle aja jooksul on ravitingimused ja -kvaliteet kindlasti paranenud. Ravitulemuste paranemist saab loota, kui on täidetud kõik tänapäeva diagnostilised ja ravivõimalused, mis Eesti Vabariigis jäävad praegu tunduvalt alla muu Euroopa omadele.

Patsiendid vajavad aga kõige rohkem mõistmist ja turvatunnet, sest üksi on väga raske hakkama saada. Ei tasu otsida süüdlast iseendas ega kelleski teises, vaid tunda rõõmu igast päevast ja lähedastest enda ümber. Tihti ütlevad patsiendid, et alles nüüd, kui neil on leitud raske haigus, saavad nad aru, mis elus tähtis on. Haigus on neile suur õppetund.