Sidrunmelissi aroom on inimesi võlunud juba vähemalt 2000 aastat. See sidruni lõhn, milles on aimata ka pisut piparmünti, ei unune kergelt ning meeldib kõigile. Sidrunmelissi istutatakse sageli mesilaste ligimeelitamiseks ning sel on pikk ajalugu, mis on pikitud traditsioonide ja legendidega. Võimalik, et sidrunmelissi (tuntud ka lihtsalt melissina) mainiti juba Homerose „Odüsseias“. Juba ammusest ajast on sidrunmelissiga ravitud mitmesuguseid hammustusi. Araablased pidasid sidrunmelissist eriti lugu. Nad uskusid, et see aitab südamehädade vastu ning parandab inimeste tuju. Järgnevalt tulevadki vaatluse alla sidrunmelissi kasutusvõimalused (nii kokanduslikku kui meditsiinilist laadi), kasvatamine ja põgusalt peatutakse ka melissi ajalool. Sidrunmeliss on tuntud edu ja õnne taimena. Juba 1696. aastal väideti Londoni ambulatooriumis: "Kui sidrunmelissi igal hommikul manustada, taastab see inimese nooruslikkuse, tugevdab aju ja leevendab väsimustunnet." Seda värvika ajalooga Euroopa ja Põhja-Aafrika regioonidest pärinevat taime kasvatatakse nüüdseks juba ka mitmel pool mujal maailmas.
Rooma õpetlane Plinius Vanem ütles, et sidrunmeliss on mesilaste meelistaim. Kreeka arst Dioscorides kasutas sidrunmelissi putuka- ja loomahammustuste ravimiseks. Seda pandi veini sisse ja nii saadi hammustuste ohvritele mõeldud ravitoonik.
Põhja-Ameerikasse jõudis meliss koos kolonistidega ning väidetavalt kasutati seda laialdaselt halva tuju ning raskemeelsuse peletamiseks. Varasemalt peeti sidrunmelissi looduslikuks antidepressandiks. Briti taimeteadlase Culpeperi kohaselt "teeb sidrunmeliss meele ja südame lustlikuks ning peletab kõik melanhooliast ja mustast sapist tingitud vaevused ja muremõtted." Võimalik, et taime mõnus sidruniaroom oli juba omaette raviva toimega. Laborihiirte peal tehtud katsed näitasid aga, et sidrunmelissil oli hiirte kesknärvisüsteemi rahustav toime.
Sidrunmelissi õli paistab takistavat bakterite ja viiruste kasvu ning see võib omakorda kinnitada, et melissist on tõepoolest putuka- ja koerahammustuste ravimisel kasu. Väidetavalt kasutas Culpeper sidrunmelissi ka "võigaste haavandite" ravimiseks. Sidrunmeliss maitseb nagu sidrun koos natukese piparmündiga. Lehti on kõige parem värsketena kasutada, aga neid võib teeseegude tarvis ka ära kuivatada. Sidrunmeliss on maheda maitsega ning seda lisatakse taimeteede tegemiseks sageli erinevatele mündilistele.
Sidrunmelissi lehti võib värsketesse salatitesse panna nii tervelt kui tükeldatuna. Melissi lehed sobivad hästi ka puuviljasalatitesse, aurutatud aedviljade juurde, kanasalatitesse, punši ja kalamarinaadi ning igat sorti küpsetatud kodulindude täidiste sisse.
Sidrunmeliss sobib hästi kokku veel spargli, ubade, brokoli, maisi, lambaliha, oliivide ja koorikloomadega. Seda on sees ka Benedictine ja Chartreuse liköörides. Sidrunmeliss on harali vartega mitmeaastane taim, mis torkab silma oma lõhna ja mitte välimuse poolest. See kuulub huulõieliste sugukonda. Sidrunmelissil on sarnaselt teistele huulõielistele neljakandiline vars. Taim kasvab umbes 60 cm kõrguseks ja võib ennast ise laiali ajada. Sidrunmelissi õied on valged või kollakad, huulja kujuga ning umbes 2,5 cm pikkused. Lehed on laiad, 2,5 kuni 7,5 cm pikkused ning paiknevad vastakuti. Taim õitseb juulist septembrini.
Meliss eelistab keskmiselt viljakat, hea drenaažiga mulda. See sobib kasvatamiseks vastupidavustsoonides 4-5. Ideaalis võiks proovida pinnase pH taset 7 juures hoida. Sidrunmeliss kasvab edukalt nii päikese käes kui varjus. Taimeteadlased soovitavad sidrunmelissi aia äärde istutada, nii et seda riivates täituks õhk sidruni aroomiga.
Sidrunmelissi on üsna kerge seemnest kasvatada. Seejuures idaneb see paremini, kui seemned jäetakse mulla peale. Et seemned ära ei lenduks ja niisked püsiksid, võiks need külvikohal marliriidega katta. Kui taimed tunduvad esimesel aastal kuidagi kidurad, siis annavad nad järgmisel aastal suure saagi.
Putukad melissi jaoks suuremat ohtu ei kujuta, küll aga on sidrunmeliss vastuvõtlik jahukastele. Kui see valge ning jahune hallitus taime ülemistele lehtedele ilmub, tuleb need lehed kohe eemaldada ja seda kuni kasvuperioodi lõpuni tegema jäädagi. Sidrunmelissi tuleb alati korjata enne õitsemist. Kuna tegu on väga kiiresti kasvava taimega, pole sugugi haruldane aastas kuni kolm saaki saada. Kuivades kaotab sidrunmeliss suure osa oma aromaatsusest. Taim tuleb maa pinnalt umbes umbes viie sentimeetri kõrguselt maha lõigata ja kiiresti ära kuivatada. Kui taimed kuivavad kauem kui kaks päeva, tõmbuvad nad tihtilugu mustaks.
Sidrunmelissi tee jaoks keedetakse vees kas värskeid või kuivatatud lehti. Saadud vedelik kurnatakse ning seejärel võib sinna mõned värsked või kuivatatud puuviljatükid panna.
Sidrunmeliss täidab peenra hea aroomiga ning see meelitab mesilasi ligi paremini kui ükski teine taim. Mõned sidrunmelissitaimed peaks istutama ürdipeenra või –aia serva. Nii saab värsket sidruni lõhna nautida terve kasvuperioodi vältel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar