Alguses minna allikale. Teda teretada, rääkige allikale miks te tema vett vajate. Võtke vett ja tasuge - kraapige hõbedat veidi allikasse. Siis jätke hüvasti ja lahkuge.
Siis minna südaöösel surnuaeda, teie poolt valitud hauale.
Haud valige selle järgi, et millist abi vajate.
No näiteks, kui on vaja kaitset, siis mõne politseiniku (või miilitsa hauale). Kui on juriidilised probleemid, siis mõne juristi hauale. Kui tervise probleemid, siis mõne arsti hauale. Jne. Jne.
Lähete hauale, teretate. Räägite mida te soovite. Kõva häälega. Siis jätate pudeli allikaveega hauale.
Pudel tooge haualt ära enne koitu.
Enne kui lahkute, peate surnule maksma.
Pange valge küünal (või kui on mingi konkreetne teema, siis selle teemaga seotud värvi küünal) haual põlema, kallake hauale pudel rummi ja jätke kolm münti hauale.
Lahkuge tagasi vaatamata.
Seda vett võtta siis iga hommik supilusika täis.
See on oma põhimõttelt esivanemate austamisest ja nende abi kasutamise rituaalidest välja kasvanud.
Raul Hunt kommenteerib: SURNUAIAS NÕIDUMINE
Kui ma rääkisin rauast, mullast, veest, siis mainisin ka surnuaeda. Kirstunaelad, muld surnuaiast, surnuaia kaevust võetud vesi või kummituse vesi.
Inimestel on ikka mingi eelarvamuslik hirm surnutega seoses. Kuid samas on see hirm üks aspekt mis annab Väge juurde surnuaias nõidumisele.
Ok, saan aru, et kui leitakse oma lähedase haual mingi nõidumise jälgi, siia see võtaks isegi minu kergelt tõsiseks...
Kuid erinevalt teistest, ma ei mõtle, et seal on tehtud mingit "musta maagiat" kellegi vastu.
Vist kõikidel rahvastel on jäänud alles, kas või suht peidetud kujul ja nii, et inimesed seda reeglina ei teadvusta, esivanemate kultus.
Meil esindab seda kõige ilmekamalt Hingedeaeg.
Need indiaanlased Dakotas, kes võitlevad torujuhtme vastu, nende üks probleem seoses torujuhtmega on see, et see kahjustab nende esivanemate haudasid.
Esivanemate austamise üks külgi on esivanematelt abi palumine.
Kuna rahvas pole enam paikne ja juba ammu, siis on esivanemate hauaplatsid kaugel.
Esivanemate austamisest ja neilt abi küsimisest ongi välja kasvanud nii öelda surnuaia maagia.
Abi nagu oleks vaja aga esivanemate hauad on paljudel kaugel.
Lisaks on, vähemalt meil Eestis, surnuaedadele üle kandunud Hiitega seotud kombed ja tavad.
Kui ma rääkisin rauast, mullast, veest, siis mainisin ka surnuaeda. Kirstunaelad, muld surnuaiast, surnuaia kaevust võetud vesi või kummituse vesi.
Inimestel on ikka mingi eelarvamuslik hirm surnutega seoses. Kuid samas on see hirm üks aspekt mis annab Väge juurde surnuaias nõidumisele.
Ok, saan aru, et kui leitakse oma lähedase haual mingi nõidumise jälgi, siia see võtaks isegi minu kergelt tõsiseks...
Kuid erinevalt teistest, ma ei mõtle, et seal on tehtud mingit "musta maagiat" kellegi vastu.
Vist kõikidel rahvastel on jäänud alles, kas või suht peidetud kujul ja nii, et inimesed seda reeglina ei teadvusta, esivanemate kultus.
Meil esindab seda kõige ilmekamalt Hingedeaeg.
Need indiaanlased Dakotas, kes võitlevad torujuhtme vastu, nende üks probleem seoses torujuhtmega on see, et see kahjustab nende esivanemate haudasid.
Esivanemate austamise üks külgi on esivanematelt abi palumine.
Kuna rahvas pole enam paikne ja juba ammu, siis on esivanemate hauaplatsid kaugel.
Esivanemate austamisest ja neilt abi küsimisest ongi välja kasvanud nii öelda surnuaia maagia.
Abi nagu oleks vaja aga esivanemate hauad on paljudel kaugel.
Lisaks on, vähemalt meil Eestis, surnuaedadele üle kandunud Hiitega seotud kombed ja tavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar