26. dets 2013

Pihlakas

Pihlakas on nõiapuu

Argo Moor

Viiskanda on peetud üheks pihlaka nõiaväe põhjustajaks. Võib mõelda ka vastupidi – et viiskand võis nõiamärgiks saada seetõttu, et ta just pihlamarjalt leiti. Nii või naa, kuid nõiapuuks on pihlakat peetud küll. Ta on rahvapärimustes

üks neljast nõia vahepuust.

Nagu voolav vesi (rahvakeeli kõnelev vesi), nii pidi vahepuugi kaitsma inimest väljastpoolt tulevate mõjude vastu. Näiteks, kui külas oli surnu, siis kehtisid igasugused töökeelud – kardeti, et surnu võib tööõnne endaga kaasa viia. See keeld ei puudutanud aga peret, kes elas teispool oja. Samasugust kaitset võisid pakkuda ka vahepuud – tamm, kibuvits, kadakas ja pihlakas. Pihlakas vast kõige enam. Maja ümber istutatud pihlapuud võisid tõrjuda veel nõidust või lihtsalt naabrite pahasoovlikkust. Küllap samal põhjusel soovitavad tänapäeva “nõiad” kanda kaasas pihlaoksakest ning sageli tehakse tema puidust amulette. Maja ümber istutatud pihlakad usuti kaitsvat maja isegi piksetabamuse eest.
Ent võrreldes vanu uskumusi tänapäevastega, saab selgeks, et ennevanasti ei seostatud pihlakat enesestmõistetavalt ainult heaga: temas oli

vägi, mida võidi kasutada mitmeti.

Mõnel pool on lausa peljatud istutada pihlakaid eluhoonete lähedale. Setu pärimuse kohaselt usuti, et kui maja ligidal kasvav pihlakas saab inimese käsivarre jämeduseks, võib selle pere vanim liige surra.
Eks avaldu pihlaka vägi ka tema vähenõudlikkuses: kui kõnnite rannikul ja näete kivisel maaninal või laiul kasvamas puud, võite olla üsna kindel, et see on pihlakas. Lindudest kantuna kasvab ta mõnikord ka vanadel müüridel ja varemetel, koguni teise puu võras. Pihlakas läheb oma vähenõudlikkuses kasvama peaaegu igal pool, vaid vanemast peast vajab ta mõnevõrra rohkem valgust.

Mis on uskumuste taga,

võib vaid oletada. Pikse kohta kasutatud nimetused sarnanevad kuidagimoodi vägevaks peetud surnud esiisa nimetustega (kõu–kõuk, äike–äi, vanaisa–uku). O. Loorits on arvanud, et eesti piksejumala kujutelm on tulenenud surnuteusust, I. Paulson aga oletanud surnutega seotud ja loodususkumuste hilisemat kokkusulamist.
Kuidagi seostuvad omavahel ka Uku ja pihlakas. Jumal Uku naiseks oli Rauni (vanad soome nõialaulud räägivad Põhjala emandast Raunast või Raanast). Selle nimega arvatakse aga ühenduses seisvat üht pihlaka rahvapärastest nimetustest. Mõnelt poolt on teateid, et neiud ja naised ohverdanud pihlakatele, tehes nõnda panuse tervisele. Ohvripuuna pole pihlakas siiski sagedane. Küll aga on arvatud, et pihlakarohketel aastatel saavad vanatüdrukud mehele.
Erepunased marjad torkavad juba eemalt silma ja analoogmaagilisel põhimõttel on pihlakarohketele aastatele usutud järgnevat tulekahjusid ja sõda (veri). Mõnel pool on pihlakas olnud kasutusel kontaktmaagilistel ravitoimingutel: haigeid kohti hõõruti vastu puud või marju; puu külge pandi riideräbal, millega oli eelnevalt hõõrutud haiget kohta, uskudes, et marju sööma tulnud linnud korjavad haiguse puudelt üles ja kannavad minema.

Karjakepist väravateni

Rahvapärimuses on pihlakane kepp või vits sageli seotud tõrjemaagiaga. Pihlakane karjakepp hoidvat hundid karjast eemal. Kepp tuli lõigata suure neljapäeva hommikul vara kohast, kus kolme mõisa piirid kokku jooksid. Pidemele lõigati viiskannad – nagu need olid pihlamarjadel.
Pihlakavitsa kasutati eriti selliste haiguste tõrjel, mille põhjustajaks peeti vaimolendeid – halltõbi, painaja (mis on teinekord rahvausundis ka kokku sulandunud), loomade painajad. Ent sellega ei tohtinud kunagi lüüa piimalehma – piim pidi kaduma.
Tean inimest, kes tõrjus pihlakase vitsaga oma korterist vaaraosipelgaid. Õpetus olnud järgmine: vits tuua volbriööl ning seista sellega vana kuu aegu toas nii, et kuu endale peale ei paistaks. Siis tuli leida mõni kuuvalgel kooserdav sipelgas ja saata ta pihlakavitsaga õrnalt lüües ära. Oli siis põhjuseks tõrjemaagia või midagi muud, kuid sipelgad olevat kadunud.
Tõrjemaagiline algupära oli ka pihlakaväravatel, millest lojused karjalaskepäeval läbi aeti – nii loodeti hoida karjaõnne. Mõnikord puges haige inimenegi läbi lõhkiaetud pihlakavitsa, mis pärast jälle kinni seoti. Kalavõrke on “puhastatud” neid läbi lõhkiaetud pihlakavitsa tõmmates.
Rahvausundis tuntakse nõidusvahendina veel pihlakast punni: kui panna salguke naise juukseid tareseina auku pihlakase punni taha, siis pidi naine kodus püsima. Niisamuti toimetati ka koeraga, kes kodunt ära kippus. Vistrike raviks pandi pihlakase punni taha riideräbal, millega oli eelnevalt vistrikke hõõrutud. Paiguti usuti, et pihlakase punni taha võib tark peita oma teadmised ja sõnad, et siis rahus surra.
Pihlakat on peetud ka varjajaks. Tema alla sai peitu pugeda katku ja koerakoonlaste eest. Ilmselt oli kujutlus koerakoonlastest tekkinud suuresti väikest kasvu mongolite rüüstesalkade järgi, kes pärast suuri sõjakäike veel pikka aega Euroopat, sealhulgas ka Eestit laastasid. Koerakoonlased ajanud inimesi taga lõhna järgi nagu koerad. Kuid toomingate ja pihlakate all ei suutnud nad inimese lõhna eristada – pihlakaõitel on vänge, lehkavat liha meenutav lõhn. Pihlaka alt ei olevat pagenud inimest leidnud isegi katk...

Pihlaka puit on sitke ja kõva ja libe –

sellest saadi häid rehapulki ja haamrivarsi ning see sobis vankritelgede ja mitmete puust masinaosade (hammasrattad) valmistamiseks. Pihlalehti visati ja visatakse tänini kihiti kartulite sekka, et need talvel paremini säiliksid.
Kui eestlastelt küsida lemmikpuu kohta, siis pihlakale osutab veidi üle 6%. Nii on ta umbes kuuendal kohal.
Pihlamarjad on mõrkjad. Kuid pärast suuremaid külmi tasub neid siiski proovida – külmad marjad on maitsvad ja samas vänged. Nii nagu on pihlakas isegi – tavaline ja samas eriline.
------------------------------------------------------------------------------------------------
Pihlaka oksi on koguaeg kasutatud kaitse otstarbeks. Neile kes sõidavad autoga soovitan panna tükike pihlakast umbes 20 sm tükk autosse Kõrval istuja ees olevasse partatsokki. See kaitseb kindlalt avariide ja õnnetuste eest.....On läbi proovitud asi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar